Suvelilled: KÕRRELISED

Kõrreliste taimede botaaniline iseloomustus

Kõrreliste hulka kuuluvad ainult heinaliste sugukonda kuuluvad, kuiva kasvukohta eelistavad taimed. Aianduses käsitletakse kõrreliste all ka mitmeid nendega väga sarnaseid taimi nagu näiteks loalised, lõikheinalised, hundinuialised. Need täidavad aedade kujundamisel samu ülesandeid, mis suve- ja püsililled.

Tihti kasvavad kõrrelised toitainetevaeses mullas. Enamasti vajavad nad varjulist või poolvarjulist kasvukohta. Päikeselises kohas kaotavad nad oma iseloomuliku kasvukuju ja lehtede värvuse. Samas leidub kõrrelisi, kes kasvavad eriti hästi niiskemas mullas. Rammusas mullas aga hakkab kõrreliste taimede lehestik vohama. Kõrrelised võivad väga hästi kasvada ka veekogude ääres. Sellised on näitseks aas-rebasesaba, keskmine värihein, haruline luste, tarnad, laialehine haikhein, suur parthein, load, siidpöörised, päideroog, kaislad, kamm-soohein ja hundinuiad.

Kõrrelised on mitmeaastased rohttaimed. Kõrreliste hulka kuulub aga ka kaheaastaseid taimi, kes esimesel aastal kasvatavad hõreda põõsa ning teisel aastal hakkavad õitsema. Varred on kõrrelistel enamasti silindrilised, sõlmevahedes õõnes, tarnadel ka õõneta, kolmekandilised. Kõrrelised hargnevad ainult sõlme kohast. Eristatakse tihedaid ja hõredaid põõsaid. Kõrreliste hulgas esineb ka võsundilise haabitusega liike, näiteks suur parthein, liiv-vareskaer, amuri siidpööris, päideroog, kamm-soohein 'Aureomarginata' ja hundinuiad. Lehed paiknevad kõrrelistel vastakuti ning koosnevad lehelabast ja tupest. Õied on koondunud korvõisikuteks või pööristeks. Õied on tavaliselt väikesed ja enamasti silmapaistmatud.

Joonis 1. Hulgaõieline tähk. Harilik timut Phleum pratense

Tähik- no piklik õisik, kus peateljele kinnituvad raotud õied või pähikud.

Joonis 2. Hulgaõieline pööris. Harilik kastehein Agrostis capillaris

Pööris- mille külgharud kannavad kobarataolisi osaõisikuid.

Kõrrelisi kasutatakse aias peenardes, lillepotides, kiviktaimlas ja veekogude ääres, osad sobivad ka kuivatamiseks. Nad on armastatud taimed, sest nad täidavad hästi vaba pinda, on dekoratiivsed, lehed sageli värvilised ja vajavad vähe hooldust.

Kõrreliste paljundamine

Ilukõrrelisi paljundatakse nii generatiivselt kui ka vegetatiivselt, nagu teisigi rohtseid taimi.

Vegetatiivne paljundamine

Mõningad kõrrelised moodustavad tihedaid põõsaid ja sellest tulenevalt jääb nende eluiga suhteliselt lühikeseks. Sellised taimed on näiteks aruhein ja lubikas. Et nende eluiga pikendada, peaks ette võtma jagamise. Jagamine tuleb ette võtta iga kahe või kolme aasta järel. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid kõrrelisi võib jagada nii varakevadel kui ka suve esimesel poolel, enne õitsemist. Parim aeg paljundamiseks on varakevad, sest sügisese jagamise korral ei pruugi taimed hästi juurduda ning võivad talve jooksul hukkuda. Hiljem õitsvate kõrreliste jagamine tuleks ette võtta mai- või juunikuus. Võsundiliste kõrreliste korral on otstarbekam jagamise teel paljundamine.

Jagamiseks kaevatakse taim üles ja lõigatakse aianoa või labida abil väiksemateks osadeks. Jagatud taimele peab jääma terveid juuri ning 2-3 võsu või kasvupunga. Jagatud taimed võib kohe kasvukohale istutada.

Vegetatiivset paljundamist kasutatakse eelõige erinevate kõrreliste sortide paljundamisel (näiteks amuuri siidpööris ja helmikas), kuna seemnetega paljundades liigi tunnused uutel taimedel ei esine.

Generatiivne paljundamine

Kuna mõned kõrrelised on jagamise suhtes tundlikud ja juurduvad halvasti, tasuks neid seemnetega paljundada. Sellised on näiteks stepirohud ja kaerand. Paljude taksonite külvid tehakse sügisel, kuna nende seemned vajavad paremaks idanemiseks niiskemat mulda. Taimede külvamisel tasuks arvestada ka sellega, et mõned liigid vajavad idanemisel valgust. Samuti võivad taimed idaneda kaua.

Seemnetega paljundatakse peale mitmeaastaste ka üheaastaseid kõrrelisi nagu näiteks jänesesaba, kanaari paelrohi ja itaalia kukeleib. Üheaastaste kõrreliste seemned külvatakse kevadel mais juunis otse peenrasse, kasvuhoonesse, külvikasti või väiksemasse potti. Ettekasvatatud taimed istutatakse kasvukohale alles pärast kevadiste öökülmade möödumist juunikuus.